Enda organisatsiooni ja selle inimestesse panustamine

Inglise keele õppe kavandamisel vaatan järjest rohkem üksiku tunni või õppeaasta asemel õppija arengut pikemas perspektiivis.

1. klassis on rõhk eelkõige suulise keele mõistmisel, lihtsal eneseväljendusel ja inglise keele kasutamise julguse kujundamisel. Kirjutamist kasutan teadlikult vähe ning esimesel poolaastal ei ole kirjutamisoskus veel eraldi hindamise fookuses.

2. klassis suureneb järk-järgult kirjaliku keele osakaal ning õppija hakkab kasutama tuttavat keelt juba iseseisvamalt.

Eesmärk on valmistada õppija ette selleks, et 3. klassis oleks tal olemas piisav sõnavara, kuulamis- ja suhtlemisoskus ning esmane lugemis- ja kirjutamisoskus, et töötada süsteemsemalt ingliskeelse õpiku ja töövihikuga.

Pikemas perspektiivis soovin kujundada selge vertikaalse inglise keele õpitee vähemalt 1.–4. klassini, kus iga järgmine õppeaasta toetub teadlikult eelneval aastal omandatule.

Raadi Põhikooli õpe on üles ehitatud üldõpetuslike perioodide kaudu ning püüan siduda inglise keele õpet võimalikult sisuliselt samade teemadega.

Kogu koolis algavad ja lõpevad suuremad teemaperioodid samal ajal, kuid inglise keeles kohandan teema õppijate vanusele ja keeleoskusele sobivaks.

Näiteks õiguste, kohustuste ja koos elamise teemaga seome inglise keeles enese ja teiste tutvustamise, tunnete ja huvide väljendamise, viisakad suhtlusväljendid ning lihtsate suhtlusolukordade mõistmise.

Selline lõiming aitab mul õpetada sõnavara ja keelestruktuure kontekstis ning toetab seda, et õppija kohtab sama teemat erinevates tundides erineva nurga alt.

Õppematerjalide valikul olen võrrelnud erinevaid inglise keele õppesarju, suhelnud kirjastustega, küsinud näidismaterjale ning hinnanud nende sobivust meie kooli õpikäsituse, õppijate vanuse ja eelarvega.

Valisime Oxford Discoveri sarja, sest selle uurimisküsimustel põhinev ülesehitus sobib hästi meie üldõpetusliku lähenemisega ning toetab keeleõppe sidumist laiemate teemadega.

Õppematerjalide kõrval loon ja kohandan ise õppesisu, töölehti, slaide ning hindamise ja enesehindamise vahendeid. Materjalid on struktureeritud nii, et neid saaksid kasutada ka õpetajad, kes hakkavad tulevikus inglise keelt õpetama.

Minu jaoks on oluline, et süsteem ei sõltuks ainult ühest õpetajast, vaid oleks arusaadav ja kasutatav ka järgmistele kolleegidele.

Arendustöö ei lõpe minu jaoks ainekava või plaani valmimisega. Päris klassiruum annab pidevalt uut infot selle kohta, kas kavandatu tegelikult töötab.

Olen juba pidanud mitmeid algseid plaane muutma. Mõne klassiga on võimalik liikuda kiiremini, teised vajavad rohkem kinnistamist. Olen märganud, et 1. klassis vajavad õppijad oluliselt rohkem suulist tegevust ja vähem kirjutamist, kui algselt planeerisin. Näiteks „My English Passport“ ülesandes vähendasin kirjutamise mahtu pärast seda, kui nägin, et esialgne ülesanne oli õppijatele liiga mahukas.

Samuti ei tööta kõik klassijuhtimise võtted igas klassis ühtemoodi. Katsetan erinevaid tähelepanu püüdjaid, kokkuleppeid, õppimiskeskkonna lahendusi ja motiveerivaid süsteeme ning kohandan neid vastavalt konkreetse klassi vajadustele.

Teen enda jaoks märkmeid selle kohta, milliste õppijatega või millistes klassides on vaja rohkem kinnistamist ja kus saab edasi liikuda kiiremini. Need tähelepanekud lähevad omakorda järgmiste perioodide ja õppeaastate planeerimisse.

Inglise keele õpitee kujundamisel teen tihedat koostööd klassiõpetajatega, kes on õppijaid varem õpetanud. Arutame:

• mida õppijatega juba tehtud on;
• millised meetodid on töötanud;
• mis ei ole konkreetse klassiga hästi toiminud;
• milliseid muutusi on õpetajad õppijate keeleoskuses märganud;
• millised võiksid olla järgmised arenguvajadused.

Kuigi vastutan inglise keele suuna arendamise eest, ei käsitle ma õppekava ühe inimese dokumendina. Selle loomisel peab olema ruumi nende inimeste kogemusele, kes õppijaid igapäevaselt tunnevad.

Üks minu tugevamaid varasemaid koostöökogemusi on Erasmus+ mängustamise projekt „Having Fun in Learning. Gamification. Exchange Experience“ Tartu Herbert Masingu Koolis, kus olin projektikoordinaator (2022–2024).

Projekti käigus katsetasime meetodeid ja digivahendeid praktiliselt ning jagasime neid hiljem kolleegidega.

Mõju jätkus ka pärast projekti ametlikku lõppu: kolleegid pöördusid minu poole, et küsida nõu kasutatud platvormide, mängustamise ja konkreetsete õppetegevuste kohta. Vajadusel leppisime kokku eraldi aja ning vaatasime lahenduse koos läbi.

Olen kogenud olukordi, kus inimest puudutavaid tööalaseid otsuseid on hakatud arutama ilma kõiki asjaosalisi kaasamata. Ühe rahvusvahelise koostööprojekti puhul pidasime kolleegidega vajalikuks tuua küsimuse tagasi ühise arutelu juurde ning kaasata juhtkond.

„Räägime inimesega, mitte inimesest.”

Keerulises olukorras:

• kuulan enne järelduste tegemist;
• küsin täpsustavaid küsimusi;
• eristan fakti tõlgendusest;
• kuulan ära teise osapoole;
• otsin lahendust, mitte süüdlast.

Olen teadlikult loonud tegevusi, mis toetavad positiivset ja hoolivat kolleegikultuuri.

Õpetajate tunnustusürituse juurde lõin vabatahtliku „Minu salakolleegi” tegevuse, kus kolleegid märkasid üksteist väikeste heategude ja positiivsete sõnade kaudu.

Tunnustusürituse eesmärk ei olnud korraldada lihtsalt koosviibimist, vaid muuta kolleegide panuse märkamine teadlikuks osaks koolikultuurist.

Erasmus+ mängustamise projekti raames alustasime üldisest teemast: mida mängustamine tähendab ning milliseid digivahendeid ja platvorme saab õpetamisel kasutada. Seejärel küsisime õpetajatelt, millistes valdkondades nad rohkem tuge vajavad.

Kaardistasime:

• varasema digivahendite kasutuse;
• õpetajate kogemused;
• mängustamisega seotud tugevused;
• raskused ja arenguvajadused.

Selle põhjal kujundasime järgmised kohtumised ainepõhisemaks ning õpetajad töötasid oma vajadustele vastavates gruppides.

Gamification – vajaduste analüüs

Õpetajate varasema digivahendite kasutuse, kogemuste ning tugevuste ja raskuste kaardistus, mille põhjal täpsustasime järgmised tegevused.

Vaata materjali

AI- ja digivahendite koolitusi olen algatanud vajadusest toetada õpetajaid kiiresti muutuvas digikeskkonnas. Oleme praktiliselt katsetanud:

• Canva võimalusi;
• digitaalseid esitlusvahendeid;
• mängulisi õppeplatvorme;
• AI kasutamist õpetaja töö toetamisel.

Eesmärk ei ole kasutada tehnoloogiat tehnoloogia pärast, vaid aidata õpetajal leida vahend, mis muudab töö sisukamaks, selgemaks või lihtsamaks.

Tehisintellekt õpetajatöös

Kolleegidele loodud praktiline koolitusmaterjal AI kasutusvõimalustest, Canvast ning õppematerjalide ja tunnitegevuste loomisest.

Vaata materjali

Enne arenguvestlust saadan küsimustikud nii õppijale kui lapsevanemale ning lepime kokku sobiva kohtumisviisi ja aja.

Räägin enne vestlust ka õppijaga, et ta teaks, milliseid teemasid käsitleme. Õppijal on võimalus märkida teemad, mida ta ei soovi lapsevanema juuresolekul arutada.

See muudab vestluse etteaimatavamaks, turvalisemaks ja võimaldab kõigil osapooltel valmistuda.

Ühe vanema klassi õppija puhul oli probleemiks sage puudumine ning raskus õppetööga järje hoidmisel. Tegin koostööd lapsevanemaga, et mõista õppija olukorda ja leppida kokku:

• kuidas saab kool õppijat toetada;
• millist tuge saab pakkuda pere;
• millist infot vajab õpetaja oma lähenemise kohandamiseks.

Lapsevanemalt saadud taustainfo aitas mul õppijat paremini mõista ja oma õpetamisviisi kohandada.

Kui lapsevanem on ärritunud või õpetajaga tugevalt eriarvamusel, ei vasta ma samas emotsioonis. Vajadusel annan olukorrale aega ning eelistan keerulisema teema puhul telefonivestlust või kohtumist.

Tõsisema olukorra korral kaasan tugispetsialisti või juhtkonna esindaja.

„Minu eesmärk ei ole tõestada, kellel on õigus, vaid jõuda lahenduseni, mis toetab õppijat.”

Õppija tervise, pereolukorra või muu tundliku info puhul lähtun vajaduspõhisusest. Jagan infot ainult nende töötajatega, kellel on seda õppija toetamiseks või turvalisuse tagamiseks vaja.

Aineõpetaja ei pea teadma kõiki õppija diagnoose või koolivälise elu üksikasju, kui need ei mõjuta tema tööd õppijaga. Samas võib mõni tervisega seotud info olla turvalisuse tõttu vältimatult vajalik.

„Konfidentsiaalsus ei tähenda info varjamist, vaid põhjendatud jagamist.”

Ametlikus suhtluses eelistan Stuudiumi, sest nii on saadetud info ja kokkulepped hiljem jälgitavad.

Suulist vestlust kasutan siis, kui teemat on vaja täpsustada, selgitada või arutada viisil, mida kirjalik suhtlus alati ei võimalda.

Ka õppija arengukaardile ei lisa ma kogu olemasolevat infot. Sinna läheb see, mida aineõpetajal või tugispetsialistil on õppija toetamiseks päriselt vaja.

Õppijate tööde, fotode, ekraanipiltide ja portfooliomaterjalide kasutamisel eemaldan võimalusel tuvastatavad andmed. Portfoolios anonüümin õppijate juhtumid ning väldin tuvastatavate nägude kasutamist. Rahvusvaheliste projektide fotode puhul lähtun olemasolevatest kokkulepetest ja nõusolekutest.

AI kasutamisel ei sisesta ma õppijate pärisnimesid ega muid otseselt tuvastatavaid isikuandmeid. Vajadusel:

• kasutan varjunimesid;
• eemaldan ebavajalikud detailid;
• kirjeldan juhtumit ainult sellises mahus, mis on ülesande täitmiseks vajalik.