Selgus enne kiirust
Iga tund algab nähtava eesmärgi ja edukriteeriumidega, mille sõnastame sageli koos õpilastega.
Õpitegevuse kavandamine
Usun, et õppimine sünnib turvalises suhtes, selges struktuuris ja päris küsimustes, mis puudutavad õppija enda elu.
Minu õpetamise keskmes on arusaam, et keel ja kirjandus on tööriistad, millega noor inimene mõtestab iseennast ja maailma. Seetõttu algab iga kursus küsimusest, mitte teemast: mida see tekst minu jaoks tähendab ja kuidas ma seda tõestan?
Õppeprotsessi kavandan konstruktivistlikult — uus teadmine ehitatakse olemasolevale. Kasutan järjepidevalt kujundavat hindamist: õpilane teab enne tööd, mis on hea töö tunnused, ja pärast tööd, milline on tema järgmine samm. Hinne ei ole tunni eesmärk, vaid teekonna märk.
Pean oluliseks õppija autonoomiat. Aasta jooksul liigub vastutus järk-järgult minu käest õpilase kätte: valikuvõimalused ülesannetes, eneseanalüüsi rutiinid ja kaaslaste tagasiside muudavad õppimise nähtavaks ja juhitavaks.
Turvalisus on eeldus, mitte boonus. Klassikokkulepped, rahulik töötempo ja selge tunnistruktuur loovad ruumi, kus eksimine on info, mitte häbi. Just see lubab õpilastel võtta akadeemilisi riske ja kirjutada ausamaid tekste.
Kolm põhimõtet igapäevatöös
Kuulamine kui meetod
Vestlusringid ja lühikesed individuaalvestlused annavad mulle infot, mida ükski test ei näita.
Õiglus, mitte ühetaolisus
Erinevad õppijad vajavad erinevat tuge; ülesannete raskusaste ja tähtajad on paindlikud, ootused kõrged.
Filosoofia praktikas
Video lisatakse siia.
Tunnivideo: arutelu kaasaegse luule üle
Salvestus 11. klassi kirjandustunnist koos minu kommentaaridega metoodiliste valikute kohta.
Hea tund ei ole see, kus õpetaja säras, vaid see, kust õpilane lahkub uue küsimusega.